reede, 8. detsember 2017

Kaldumine roosa poole

Kui mingi aeg tagasi sai siin kirja pandud, missuguse suuna võiks kotikestega võtta ja mis mulle endale kõige rohkem sobib ja meeldib, siis paratamatult koorus välja roosa ja roosid. Pastelsed toonid, mahedad, pehmed, kerge shabby chic ( või kuidas seda kirjutataksegi..). Ja tõesti-kui ma tegin siin roosades toonides ja roosidege kotte, siis need olid nii minu ja palju lihtsam oli teha, kui on võetud yks suund ja jätad teised kõrvale. Kõike nagunii ei jõua.
Tartu messiboks (või laadaboks) nägi siis välja selline:
Üsna roosa, eks? Eks see ole ka taotluslik, sellises kaubapakkujate virr-varris on keeruline silma jääda, selgem joon kindlasti aitab. Boksist endast - ühest küljest kindlasti hea, et olid seinad vahel kauplejatel, samas aga liigendas see suurt pilti. Aga mina jäin väga rahule. Ja olen tänulik kõigile uutele klientidele ja neile, kes visiitkaarti küsisid või muidu huvi tundsid ja jutustasid. Eriti hea meel oli muidugi kohata juba olemasolevaid rahulolevaid kliente. See energia ning positiivne tagasiside, mis tegijad klientidelt saavad, on hindamatu väärtusega...
No ja kui juba roosa teema peale läks, siis laua kaunistamiseks laadal/messil, tegin ka veidi roosasid roose

Selle pildiga katsetasin jälle erinevaid tuunimise variante Adobe Photoshopis. Emotsioonipildid

teisipäev, 28. november 2017

Ja siit nad hakkavadki tulema... jõulud

Mind tabab igal aastal nn. jõulustress. Et kuidagi hirmsast häirib see kohutav ponnistamine aasta lòpus-tööl on vaja kõik asajd ruttu -ruttu lõpetada, need ja need aruanded vaja teha, külastajaid käib, kontserdid, oma sünnipäev, mingid pidustused... ohhh. Kas sul piparkoogid on tehtud, mis sa kuusega teed, kus sa jõulude ajal oled ja miljon muud pisiasja. Tormad ja tormad ja siis vajud jõulude ajal pehmesse diivanisse, vitsutad endale head paremat silmini sisse, vaatad ära kõik “Home alone” osad, siis veel see Bruce Willise film ka ja... Noh ja siis? Et elu läheb edasi ju??? Lisaks on sinust saanud juba kerge alkohoolik, sest detsembris nendel üritustel pakutakse alati veini või shampust ka ja. Pluss ülekilod, mis sa uuel aastal koha maha hakkad jooksma. No misasja.
Seega-selle aasta jõulustressiga olen kergelt algust teinud.
Esiteks ei jõua ma valmis Eesti 100 lapitekki, sest mul on vaja ju jòululaatadel ka käia. Esimene juba sel nädalavahetuse Tartus, kolm päeva. Siis kohe Viljandis kaks päeva. Kui Tartus läheb hästi, siis ma ei tea, kuidas ma Viljandi jaoks asjad valmis jõuan, aga no eks näeb.
Uued asjad- nii põnevad!
Olen kogu aeg mõelnud, et käsitöö tegijal ei saa olla tavaline visiitkaart. Ise teevad kòik nii agedaid asju ja siis nagu tavaline kaart ei kõlba. Ma siis ka nuputasin ja tegin endale sellised
Nagu väikesed kotikesed. Pitsiga ja puha. Ühel pool logo ja teisel pool kontaktandmed. Võiks ju olla tore sellist saada, ja ehk jääb meelde ka paremini.
Ühtlasi arendasin välja ka uue toote-meigipintslite koti/ hoidja. Sisend tuli sõbranna lapselt, kes oli heal meelel nõus ka katsetama, ning ta tegi siis mõned parendusettepanekud ja hakkasin siis müügikõlbulikku varianti proovima. Kulus ikka kolm-neli, viis näidist, enne kui ise rahule jäin.
Allpool siis mõned:
Sellised siis näevad hoidjataskud välja väljaspoolt

 Nind sellised on taskud seespoolt

Eks jõululaatadelt saab esimese tagasiside ka, kuidas rahvale meeldib
Edu meile kõigile jõuluaja edukaks üleelamiseks!

teisipäev, 7. november 2017

Kui su viimane postitus on peaaegu aasta aega tagasi tehtud

... siis kas kõik huvilised on juba kadunud? Eks seda näeb. Aga paljuski on ju blogi just ka nagu ajalugu, kuigi jah, tihedam postitamine oleks ikkagi soovitatav.
Ma ikka mõtlesin, et kui kunagi koolis oli sulejooks selline kerge tulema, siis mis viga võiks olla ka oma tegemistest kirjutada ja eriti veel hobist. Aga kipuvad ikka lühilaused ja e-maili sarnased postitused tulema. Imetlen neid bloggereid ja kirjutajaid, kes veel oskavad lugusid juurde jutustada...
Aga- jätkan siis ikka visaltka oma looga.
Viimase aasta jooksul olen siis üritanud osalise ajaga tööl käia ja ikka hobiga aktiivselt tegeleda. Suveks sain ikka väga selgeks, et üksi enam vedada seda ei jõua- samas sissetulek veel kuidagi selline ei ole, et võiks ainult kotikeste tootmise ja müümisega tegelema hakata. Kõik müügid laatadel on läinud kenasti, kliendid rahul ja ise... väsinud aga õnnelik.

Pilt siis lisatud Tallinna Käsitöömessi väljapanekust kevad 2017.
Laatadel otse klientidega suheldes on tulnud juurde ka uute kotikeste ideid, mida püüan diasinida, õmmelda, testida ja siis tootevalikusse lisada.
Aga jah-tahaks kasvada, aga üksi ei jõua ja ei saa. Plaan- luua endale korralik bränd ning hakata seda siis arendama ja pakkuma. Otsisin endale kõigepealt firmat,  mis teeks mulle veidi professionaalsema logo ja loo ja üldise fooni. Lõpuks küll ühe leidsin, aga ka temaga koostöö ei õnnestunud. Mis siis juhus? Minu arusaama kohaselt jätsid suurfirmad su kohe välja, sest sa ei ole apetiitne klient- kui sul ei ole EASi või Töötukassa toetust taga, siis sa ei taha kergelt midagi ja suuri summasid korraga maksta. Ja üldse oled sa nii väike, et pead nagu kogu aeg ennast meelde tuletama, et sa tahaks saada lubatud asju lubatud ajal. Kogu aeg on konstantselt paha tunne, et sa nagu ei klassifitseeru... Aga tehes oma lemmiktegevust, ei taha sa ennast nii tunda.
Nii et mul ei õnnestunud. Õnneks tuli tütar appi ja nüüd räägime ühe tema sõbraga ja saame ehk tehtud ka kodulehe lahenduse. Nii vahva! Varsti saab kotikesi osta e-poest! Heh!
Hetkel on muidugi ülikiire aeg ka õmblemise koha pealt-jõulud ja jõululaadad tulemas. Plaan minna Tartusse ja Viljandissse esialgu. Eks näeb, kas kuu lõpus ka midagi lisandub.
Ja järgmine plaan on siis ikka seda blogi siin elus hoida:), ka seda näeb, kas õnnestub...