pühapäev, 22. november 2015

Natuke roosat

Natuke roosat võiks ju ikka igal naisel midagi olla. No või helesinist või mõnda muud nummit lemmikvärvi. Ükskõik, mis vanuses siis ka naine ise ei oleks. Roosat annab ju teha ka niimoodi .. noh..viimistletult.
Pikka juttu ei tee, õues nii ilus päikseline ilm (Tallinnas pidi lund maas olema???), lähen kohe välja, ehk majandan veidi õues ja teen tiiru järve äärde.

Teppisin siis vatiinile voodrikanga ja selle peale panin pitskanga. Lisaks siis veel voodriks puuvillane kangas. Veel ka kilet, põhjaplastik, vahetugevdus, lukud, paelad, metallrõngad.Esimesel pildil siis kõik kolm variant ja riputatav kosmeetikakott ka lahtiselt.
 Teisel pildil on näha, missugune näeb riputatav kott välja kokkupanduna. Väiksema kosmeetikakoti puhul on näha, et sinna mahub täpselt üks "travel kit", ehk kui lähed ujuma või lühikeseks ajaks kuhugile, saad võtta kaasa minimaalse vajaliku varu.
 Ja lõpuks mahub tegelikult ka kõik suurde kotti kokku. Ise kasutan tavaliselt kas ainult riputatavat varianti, ainult väikest varianti või suurt ja väikest koos.
Väga praktilised minu jaoks igatahes :) Ja ma ei leia, et tingimata peaks kõik olema kilest, saab ju kasutada eraldi väikest kilekotti, kui vaja.



pühapäev, 15. november 2015

...je suis désolé...

Niiiii kahju.. Pariis ja selline asi siis nüüd.. Ja kõige koledam on see, et see võib olla alles algus.. me ei tea.. Kaastunne! Paar nädalat tagasi ma ju just alles tulin sealt, ja nii kurb on vaadata tühja suurlinna pilte. Jaanuaris pidin uuesti Pariisi minema, eks näis...
Hetkel on kodu küll hea koht. Vaikses väikses linnas, paned ahju kütte, lindudele akna taha süüa, kassile teed pai ja võtad pühapäevahommikuse kohvi. Mõnus... aga ikka kuidagi kurb. Küünal põleb teist päeva..
Tööd ja tegemised aitavad meil alati aga mõtted edasiviivad hoida.
Nagu allpool kirjutasin, sain Pärstist õmblusringist ikka järgmisi pilte ka. Nagu ma miljon korda olen öelnud, tegelikult on kõik juba tehtud ja midagi uut väga raske välja mõelda. Kui nüüd naised ikka koos käia tahaks, siis tuleb ilmselt minna järgmisele tasemele- ja proovida eesmärgistada ka müüki. Seni on selleks olnud lihtsalt isetegemise rõõm ja kinkimise rõõm. Ilmselt oleme sellest nüüd juba läbi ja üle. Eks näeb, räägime esmaspäeval.
Saak siis seekord selline:




Pildil siis tegemist helkuritega, mida võib kasutada ka võtmehoidjana ja päris võtmehoidjatege - öökullidega, no kuhu võtmed saad nii-öelda sisse tõmmata . Helkurid on täitsa šefid, palju soliidsemad, kui poes müüdavad plastikujupid.

pühapäev, 8. november 2015

Piiridest ja piiritult

Meie elus on piirid- kirja panduna, seadustatuna, õpetustena lastena kaasa saadud ja nii edasi ja nii edasi. Meil kõigil on endal sees ka omad piirid- nende piiride tundmaõppimine võtab aega ja avastamist terve elu. Kus on minu piirid- miks midagi, mis meeldis mulle ja tundus ok mõned aastad/kuud/nädalad/päevad tagasi on järsku vastukarva? Järsku pole see enam minu jaoks, järsku on sinna tekkinud minu jaoks piir. Ilmselt on ka see avastus ja äratundmine, et ahhaa! - siit läheb minu piir, väga suur väärtus, et ennast edaspidi paremini tunda. Rohkem kalduda selle poole, mis mulle sobib, tekitab minus hea tunde ja lubab pühenduda rohkem aega ja energiat nii-öelda energiat taastootvale tegevusele.

Viimase nädala kogemused olid kaks teineteisest täiesti erinevat. Üks- pikad läbirääkimised järgmise aasta ettevalmistuseks maailmalinnas ja teine- seljakotimatk meie oma Lõuna-Eestis hilissügiseses veel soojas ilmas.

Ja kuidagi tekkis selgus, et nende kõigi tegevuste keskel tahaks ennast ikka hästi tunda- üle võlli keeramised võivad olla jutuainet pakkuvad ja omaette kogemus, aga ma ei ole üldse kindle, kas neid kõiki meie ellu vaja on. Jah, osasid meist õpetatakse emotsionaalsete manipulatsioonidega toime tulema, kuidas käituda teatud olukordades, treenitakse vastupidavaks, veel vastupidavamaks ja natuke vee jne. Aga mingi selgus on tekkinud, et kui tekib piir- minu piir!- siis ei ole tegevus enam minu jaoks ok. Eks muidugi, mida targem ja osavam ja kogenum oled, seda suuremaid väljakutseid suudad vastu võtta.. Aga... Ikkagi pead lõpuks ära tundma, kus on sinu piir, milleni minna ja mis edasi on juba ... mõttetu...

Nii tõsine jutt sai. Aga viimane nädal ka pani väga mõtlema...

Peab muidugi tunnistama, et Prantsusmaa paneb senikogetud maitsete piire ikka väga kaugele lükkama :). Juustud, singid- ahh! Niiiiii head!
 
 
Ja sellele piiri lükkamisele Pariisis järgnes siis piiride proovimine Eestis, mis ühel hetkel nägi välja nii:
 
Ja täna ei tulegi ühtegi pilti õmblemisest- no sest miskit ei ole lisada.. Aga juba homme on õmblusringi tund ja loodan saada rohkelt pilte üleslaadimiseks.