Viimase nädala kogemused olid kaks teineteisest täiesti erinevat. Üks- pikad läbirääkimised järgmise aasta ettevalmistuseks maailmalinnas ja teine- seljakotimatk meie oma Lõuna-Eestis hilissügiseses veel soojas ilmas.
Ja kuidagi tekkis selgus, et nende kõigi tegevuste keskel tahaks ennast ikka hästi tunda- üle võlli keeramised võivad olla jutuainet pakkuvad ja omaette kogemus, aga ma ei ole üldse kindle, kas neid kõiki meie ellu vaja on. Jah, osasid meist õpetatakse emotsionaalsete manipulatsioonidega toime tulema, kuidas käituda teatud olukordades, treenitakse vastupidavaks, veel vastupidavamaks ja natuke vee jne. Aga mingi selgus on tekkinud, et kui tekib piir- minu piir!- siis ei ole tegevus enam minu jaoks ok. Eks muidugi, mida targem ja osavam ja kogenum oled, seda suuremaid väljakutseid suudad vastu võtta.. Aga... Ikkagi pead lõpuks ära tundma, kus on sinu piir, milleni minna ja mis edasi on juba ... mõttetu...
Nii tõsine jutt sai. Aga viimane nädal ka pani väga mõtlema...
Peab muidugi tunnistama, et Prantsusmaa paneb senikogetud maitsete piire ikka väga kaugele lükkama :). Juustud, singid- ahh! Niiiiii head!
Ja sellele piiri lükkamisele Pariisis järgnes siis piiride proovimine Eestis, mis ühel hetkel nägi välja nii:
Ja täna ei tulegi ühtegi pilti õmblemisest- no sest miskit ei ole lisada.. Aga juba homme on õmblusringi tund ja loodan saada rohkelt pilte üleslaadimiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar